Kristin ja tema tütar Saara

 

 

Kui Kristinil diagnoositi dilatatiivne kardiomüopaatia ehk südame laienemine, oli see tema jaoks kui surmaotsus. Kristini süda oli väga noorelt ära väsinud, ega suutnud enam tema keha elus hoida – südamelöögid olid nõrgad ja vaevalised. „Kui arstid teatasid, et tavalised ravimisviisid minu puhul enam ei tööta, kartsin, et mitte keegi ei saa mind enam aidata,“ räägib Kristin, kes 13 aastat tagasi ei suutnud iseseisvalt isegi hambaid pesta, sest see oli tema südamele liiga koormav.


Pärast südamesiirdamist pidi Kristin uue südamega harjuma, sest selle tugevad löögid olid naisele esialgu ehmatavad. „Mõtlesin naljatades, et appi, nad on vist mulle karu südame pannud. Nüüdseks aga olen uue südamega hästi kohanenud,“ sõnab Kristin, kelle ellusuhtumine on pärast kõiki neid raskusi ja läbielamisi muutunud positiivsemaks ning õpetanud olema tänulik.


Kristin on ülimalt tänulik inimesele, kelle süda andis talle elupikendust, et näha oma tütre Saara kasvamist ning võimaluse teostada enda unistusi, millest ta varem isegi unistada ei julgenud. „Seesama tänulikkus minu sees otsib võimalust end väljendada ning mõned aastad tagasi otsisin üles kõik need Eesti inimesed, kelle rinnus tuksub uus süda. Üheskoos lõime vabatahtlike ühenduse MTÜ Siirdatud Süda, kus toetame, julgustame ja innustame üksteist elama täisväärtuslikku elu.“


Elundidoonorlusest rääkimine on Kristini jaoks väga oluline, sest võib olla kellegi jaoks ainuke elupäästev kingitus. Kristin pani end ise juba noorena doonorina kirja ning kandis doonorikaarti alati endaga kaasas.


Kristini tütar oli vaid kaheaastane, kui ema haigestus. Noorest east hoolimata mäletab tüdruk selgelt hetke, kui ema operatsioonilt tuli. „Ta oli täiesti uus inimene – rõõmus ja rahulik. Nüüd ma mõistan, et see oli erakordne sündmus ja ime, sest ilma sellise võimaluseta oleksin ma kasvanud emata,“ sõnab Saara, kes pärast ema läbielamisi hindab oma elu tunduvalt rohkem ja väärtustab emaga koosveedetud aega. „Iga päev on meie jaoks eriline, võtame seda kui uut võimalust või uut algust, ning tunneme rõõmu väikestest asjadest.“

Ärge võtke oma organeid taevasse kaasa. Seal teatakse, et neid vajatakse maa peal – Johannes Paulus II